Bristol, Piret. Roosiaia kuninganna. Katkend. Trepp lahutab nüüdsest...

Teksti autor: 
Tekst: 

Trepp lahutab nüüdsest kõik - minu armsamast, kellega me just armastasime, mehe tema haihtuvatest lõhnajälgedest mu kätel, nahal, sõõrmetes; trepp lahutab minu enese minust. Tänavaristil kasvanud suured puud on maha saetud. Sel ristmikul hoovimaja keldris veedetud kuud on ühed kõige üksildasemad mu elus.
Roosi ja Jaama tänava ristmiku salatoa asemel on aastate pärast lumivalge ametiruum, mis ei tekita minus mingeid emaotsionaalseid võnkeid. Nagu magaksin sügavalt, nähes und tuleviku unesarnasest elust. Sein, millele on maalitud teine ülikool, on minu jaoks maagiline paik; luuderohust puhastatud Marksumaja sein, hästi tuttav on see sein, sest elan ju aastaid oma unenägudes ikka edasi üheteist ruutmeetri suuruses toas, mille seina kattis ülikooli peahoonest tehtud piltide jada, korduv ja korduv ülikooli peahoone terrakota ja ooker, ja must tuba selle ümber. Just nii näeks ülikool öösel välja, kui siin fassaade valgustataks, aga ma arvan, et see ei ole kombeks.

Teosest:
lk. 140 - 141