Peegel, Juhan. Ja ongi kogu elu. Katkend. Oli otse läbipaistev-selge...

Teksti autor: 
Tekst: 

Oli otse läbipaistev-selge aprillipäev puhtakspestult sinise taevaga, kus säteldas juba üpriski küttevõimukas päike. Ladina keele loengule minnes oli üliõpilane Jaak Mets läinud läbi muuseumi saali sinna väikesse armsasse auditooriumi, mis nii kenasti sobis selle õppeainega. Möödaminnes – see tore ajalooline ruum on nüüdseks muidugi kaotatud, vanad pingid lõhutud ja keskküttes põletatud... Niisiis sinna minnes avanes suures saalis tavatult lummav pilt: aknast tulvavas soojas valgusjoas, stiilses ampiirtoolis magas rahulikult peahoone kojamees, pikad punakad vuntsid sorakil. Tool oli kahe puudulikus riietuses antiikjumalanna kipskuju vahel.

Niisugune oli see meeldejäävalt kaunis ja sügava alltekstiga kompositsioon aprillikuu päikese kiirtekangas, kus sõelusid harvad tolmukübemed. Jaak Metsale oli see meelde jäänud kui harda iluihaluse ja triviaalse argipäeva koomilise vastuolu sobing. Kipsnaistel võis see ehk olla ka tipptund, sest millal nad ülepea viimati maskuliinses seltskonnas aega viitsid...

Teosest:
lk 82–83
lk 53