Hellat, Henn-Kaarel. Poiste sõda II. Katkend. Läbisime kogu Tähe...

Teksti autor: 
Tekst: 

Läbisime kogu Tähe tänava, mis alates Pargi tänava ristmikust oli kahelt poolt varemetes, esimene terve punastest tellistest maja enne Riia tänavat tundus lausa imena, ema ütles selle kohta: „siin oli mingisugune korporatsioon”. Tähe tänav jätkus sellal Vallikraavi tänavale laskuvate treppideni, neid nimetasimegi veel aastaid „Tähe tänava treppideks”. Vallikraavist ronisime mööda käänulist ja järsku rada Toomemäele, kus lastele tutvustati kahte kliinikuhoonet ja emal oli põhjust sisehaiguste kliiniku kohta nimetada: „Siin töötab Beata”.

Juba nii paljusid varemeid näinutele ei mõjunudki Toomkiriku varemed enam sellistena, neis oli imposantsust ja otsekui trotslikku aegadele vastupidavuse vaimu. Muidugi paelus tähelepanu ka künnivareste koloonia, linnud olid juba lõunamaadest tagasi jõudnud ja askeldasid lärmakalt pesapuude latvades. Vana anatoomikumi hoonet märkasime alles ringiga tagasi tulles, enne Lossi tänavast all-linna laskumist ja pärast jutte, mis käisid Kuradi- ja Inglisilla kohta. Anatoomikumi kohta jagasid vanemad teavet kuidagi vastumeelselt, aga saime siiski teada, et seal lahkavad tudengid laipu ja – „Need on laibakeldrid”, osutati massiivsetele ustele, mis viisid mitte just eriti palju talude kartulikeldritest erinevatesse rajatistesse. Pean kinnitama, et see jutt sisendas kõhedustunnet.

Kui laskusime mööda Lossi tänavat kesklinna, oli emal ja tädil vahetada rikkalikult muljeid. Nad arutlesid, mis hooned olid varematel aegadel ehtinud Raekoja tagust ala ja meenutasid, mis kõik oli seal toimunud. Need jutud jäid mulle arusaamatuteks, nägin ikka vaid varemeid ega suutnud kujutleda, milline võinuks olla linnapilt enne suurt hävingut. Kuid säilinud hooned sisendasid usku, et see linn võis tõepoolest veel hoopis uhkem välja näha. Ülikooli peahoone aga oli juba tõeliselt muljet avaldav. Minu mälestused Tallinnast olid Viljandis ja Kannikmäel möödunud aastate vältel jõudnud ähmastuda, Tartu südalinn aga jättis kõvasti suurlinnalikuma mulje Viljandiga võrreldes.

Läksime Emajõe äärde. Kivisilda olin näinud paljudelt fotodelt, mul oli isegi silla piltidega postkaart, seetõttu mõjus purustatud silla nägemine eriti ängistavalt. Suur osa õhitud silla graniitkamakaid vedeles veel jões, mõned ka kaldapealsel. Jõel oli suurvesi, silla jäänustest ülalpool sõidutati rahvast suure sõudepaadiga jõe ühelt kaldalt teisele. Jälgisime tükk aega, kuidas see toimus: paadimehed sõudsid kalda äärest lahkudes kõvasti musklijõudu mängu pannes tükk aega vastuvoolu, et siis kiires voolus allapoole kandudes teise kalda maabumissillale jõuda. Paati mahtus hämmastavalt palju inimesi.

Nägime veel ära kauni pangahoone, et siis asuda tagasiteele Tähe tänavasse. Vaade ülejõele oli aga masendav. See nagu polnukski seesama linn, ainsa suurema säilinud hoonena paistis Pärmivabriku kõrge korstnaga maja.

Tagasitee alguses saime teada, et ühel varemetes platsil oli olnud suur ja kuulus Jänese kaubahoov, Tartu peamisi kaubanduskeskusi. Ja paremal, mäeveerul, paiknesid Vanemuise teatri kõrged varemed. Sedagi hoonet mäletasin piltidelt ja purustused olid sellest säilitanud küllalt suure osa, nii et suutsin ette kujutada, kui uhke ja kauni vaatemängumaja oli rahvas suutnud sajandi alguses rajada. Emal aga oli põhjust meenutada oma noorusaegset muusikaelu, kontserte, mida ta oli muusikukutsest unistades nautinud.

Teosest:
lk 73–74