Luts, Oskar. Tagala. Katkend. Mina i s e olen...

Teksti autor: 
Tekst: 

Mina i s e olen juba täies sõjamundris, kuid ei liigu paigast; pole veel tulnud vastust sõjaväeülema telegrammile. Juba muutub piinlikuks logelda kodulinnas, kust teised sõdalased juba lahkunud või lahkumas. Ka muidu on mu seisukord täbar: paks kroonukittel halastamata rõhub mu keha ja paneb pööraselt higistama veel püsivas päikeselõõmas; saapad pigistavad ning levitavad tökatisegast lehka. Ent siiski ma vahvasti võtan osa suurest meeleavaldusrongkäigust, mille panevad toime Tartu eestlased ühes vähema arvu muulastega. Eesti lipp ees, algab rongkäik raekoja eest, siirdudes läbi Küüni ja Promenaadi uulitsa Aia uulitsale, 18. sõjaväekorpuse staabi ette. Teel laulame isamaa hümni ja staabi ees pöördub Jaan Tõnisson väljarutanud polkovnik Lohvitski poole kõnega, milles toonitab eesti rahva lojaalsust Vene riigile sel raskel katseajal.

Polkovnik vastab sätendava kõnega, mis on täis isamaalist vaimustust nagu kiirgavaid klaasikilde päikesesäras. Seepeale ta kamandab polgu orkestri meie rongkäigu ette, ning edasi liigub rahvahulk nüüd juba muusikahelide saatel. Kuhu see rongkäik staabi eest valgub - seda pole mul enam meeles, ja vist küll sel lihtsal põhjusel, et ma varsti loobun edasisest käigust. Mul on kogu aeg tunne, otsekui muutuksid minu toredasti lehkavad s õ j a saapad iga silmapilguga kitsamaks.

Astudes järgmisel hommikul uulitsale, näen postijaama ees tohutu suurt laata: vene sõjaväele ostetakse hobuseid. Otse jaama sissekäigu ees istub laua juures suurtest härradest koosnev vastuvõtukomisjon, paberid nina all; aga selle päristöö teevad veltveeblid ja allohvitserid, kes kõik näivad olevat tulvil täis sõjavaimu ja ettevõtlikkust, kantsikud käes ja mütsid paremal kõrval. Nendegi nisu lokkab neil päevil. Terasemad hobusteomanikud märkavad varsti, kust puhub tuul, ning kohe hakkavad asju ajama mõne säärase kuraasika veltveebliga. Mis tähendab üks viieline või kümneline paber, kui tema hobuse hind seetõttu määratakse astme võrra kõrgemaks. Äri on äri, ja hindajate taskud aiva paisuvad. Muidugi saavad sellest noosist osa kõrgemadki isandad, aga see tuleb hiljemini, kui tööl on lõpp.

Ja kui minnakse õhtule, siis algab lähemas restoranis säärane pillerkaar, et isegi ö i n e taevas köetakse kuumaks. Olgugi et alkoholimüük sellal on keelatud, võib seda siiski saada külluses... kui ainult on raha. Ja kel on seda siis rohkem kui kõiksuguste komisjonide liikmeil? Isegi mõni näljapalgaline rahuaegne ametnikunatuke tõuseb nüüd äkki pikaks nagu kirikutorn ning enam talle ei maitse see ega teine söök ja jook. See päris katk polegi veel alanud, aga juba on pidustused täies hoos.

Teosest:
lk 13–14