Raidla, Villem. Inimvaremete sünd. Katkend. Puhkevad pungad...

Teksti autor: 
Tekst: 

Puhkevad pungad – need eluidu kalleimad ehted – olid avanud oma tulipunaste, lumivalgete, tumeroheliste ja helekollaste huultega suud ja püüdsid väledaid päikesekiiri veel väledamini kinni, et kunagi pooleli jäänud loomistööd nende abil kõikumata edukalt ja kindlasti jätkata.

Selles loomistöös olid nad nii tulises tegevuses, et tööhigi-aur – aroom – neist levis igale poole ümbrusse.

Päike, see igavene külma ja pimeduse äravõitja – oli rännates haruldasel kristallselgel taevavõlvil jõudnud juba teisele poole keskhommikut.

Sel rännakul oli ta peaaegu kogu pungavat ja puhkevat taimestikku jõudnud vilu ja ööilu ehteist, vääriskivi-terade õrnasti sädelevaist pisarpärleist, vabastada, kui äkki mingi salapärane, vaikne ja võimukas kohin käis läbi Barklai laigul kasvavate puude ja põõsaste. Need lasksid oma pungas ladvad ja oksad täis aukartust kummardavalt alla, meesinimkogu poole, kes sirgelt, uhkelt ja kindlalt nagu kalju seisis vastasoleval kaubahoovi läänepoolsel nurgal.

Teosest: