Pino, Nasta. Minu aeg ja selle lugu. Katkend. Saan kinnitust oma...

Teksti autor: 
Tekst: 

Saan kinnitust oma lootusele, et Tartu ülikool ei olegi kommunismipesa. Tarkus, väärikus, aated – see on ülikool. Niisugune suhe Eesti ainsasse ALMA MATERISSE tekkis mul lapsepõlves, kestis kogu ülikooliaja ja on alles praegugi.
/---/
Kõndisin pikkamisi ja aeg-ajalt seisatades seninägematust valgest majast mööda. Mitu korda. Olin maalaps ja minu silmis oli see maja hiigelsuur, imeilus ja uhke. Väga väärikas. Ometi tundsin, et kõrged aknad ei vaata minu poole üleolevalt, vaid omamoodi sõbralikult, koguni justkui kutsuvalt.
/---/
Vaatasin, kuidas uhkete sammaste vahelt – seal oli uks – inimesi sisse ja välja kõndis. Kõik noored ja ilusad. Mõned naersid, mitmel oli lahtine raamat käes, enamik kiirustas. Oli imelik ja omamoodi uhke tunne, et ka mina nüüd seda kõike näen.
/---/
Juba keskkooli ajal käisin korduvalt aulas kontsertidel.
/---/
Peale kultuurimaja mingit muud kontserdisaali Tartus tookord ei olnudki, ülikooli aula oli ainus arvestatav, kõige väärikam.
Kontserdi vaheajal oli võimalus allkorrusel jalutada. Täpselt on meeles esimene elamus. Läksin mööda kitsast koridori ja tundsin tarkuse lõhna.. Just niimoodi määratlesin tookord ja see lõhn on mälus alles, olen seda tundnud aastaid ja peahoonesse minnes tunnen tänagi. Tarkuse lõhn.
/---/
Olgu meenutatud, et üksainuski „kolmega” hinnatud eksam jättis üliõpilase automaatselt stipendiumist ilma, järgmise sessioonini kindlasti.
/---/
Tahan rõhutada, et Tartu ülikoolis on igal ajal säilinud akadeemilisus ja aated, ajastule ja oludele vaatamata. Kes ikka veel kinnitavad, et ülikooli polnud Vene ajal mõtet proovidagi, kui puudus komsomolipilet, need valetavad, õigustades oma häbenemist väärt tegusid. Ei olnud nii. Minul ei olnud seda piletit, mu kahel õel ja vennal samuti mitte. Me saime sisse ja lõpetasime.

Teosest:
lk 102–105