Nagu ei saaks kopsud...

Tiitel: 
Kaplinski, Jaan. Nagu ei saaks kopsud... Luuletus
Teksti autor: 
Tekst: 

Nagu ei saaks kopsud küll hingamast
sinu õhku, Tartu kevad, nagu ei saaks silmad
küll sind nägemast, nagu ei saaks jalad
küll kõndimast vanadel Ülejõe tänavatel:
Roosi, Mäe, Peetri, Jänese, Orava... Sirelid õuedes,
noor rohi munakivide ja teeplaatide vahel,
käejämedune kask, mis on lõhkunud
lahmaka müüri: kivid hunnikus maas
võidukate juurte ees ja keegi
ei pane neid tagasi, keegi ei korja neid üles.
Mõni maja, mis on nagu unustatud siia
teisest ajast ja elust: krohvitud müür, raudvärav
ja elupuu ukse kõrval. Siis väike tiik,
mida lemmel hakkab juba vallutama
nagu iga suvi. Jälle kivimüür ja seal taga
vahtrate ja pärnade niiskes varjus
naadid, lemmaltsad, vesihein, takjas
ja nende ning sammaldunud kiviplaatide all
seguneb sügava salumetsamullaga see,
mis on jäänud nendest, kelle nimesid
vähesed veel oskavad lugeda: H - a - n - n - a
L - i - b - e - r - m - a - n - - - - D - a - v - i - d - - -

Teosest: