Ilbak, Ella. Otsekui hirv kisendab... Katkend. Oli kevad ja...

Teksti autor: 
Tekst: 

Oli kevad ja oli just sadanud pehmet sooja vihma. Päike säras jälle ja kõik oli puhtaks uhetud. Astudes puiestikku oli just kui koolipõlves. Kuidas lõhnab kevadine puu! Tõstan näo, sulen silmad ja vaid hingan, hingan.

Jah, seal on Üliõpilaste Selts. Näe! Ikka veel see kõrge kivi munakivide seas üleminekul Kastani tänava kohal ja siis tuleb nii kitsas trotuaar nurgal paremat kätt. Maarja kirik – vähem käisin temas kui teistes. Vallikraavi poole. Kuis on kõvasti sadanud, kivid on puhtad. Milline õhk! Ja kuidas linnud siristavad!
/---/
Ei, sellel pingil pahemat kätt pole ma kunagi istunud – pole tahtnud temal istuda.
Vaata! Toome kants. Mäletan teda veel isa käekõrval kõndimisest ja ma ei teadnudki siis, mis on kants. Kuis ta on punane, pestud vihmast, ja muru ta all äkilisel nõlvakul rohetab.
/---/ Näe, trepp! Ei, mitte kindaga puudutada ta käsipuud, vaid käega. Jahe, veel niiske. Küll olen näinud treppe puust, kivist ja marmorist – aga niisugune trepp! Liivast, väikesed liivaterrassid laudade vahel! Pehme liiv, võin näha, kuidas viimased vihmapiisad on raskelt kukkunud, nende asemed on kui rõugearmid...
/---/
Kants. Kui kaua andis lapsena kõndida, enne kui sai tiiru ta ümber. Sealt paistab Baeri ausammas. Grenzsteini mägi! Aastaid olen joosnud sellest alla, kui koolitee käis üle Toome. Siin on käär, siit näeb linnale alla, ja kunagi ei olnud sellel pingil tuge.

Baer! Sina oled olnud kodus, siin, kogu aja. Su pronksist pea peale on sadanud lund ja vihma ja linnukesed on siin istunud ja puudealune pehme päike on su ümber mänginud. Mäletan sind väga hästi veel ajast, kui ma ei teadnud, mis sa olid teinud, et sind siia pandi.

Ingli sild. „Otium reficit vires“. Nüüd on allee sirge ja lai ja läheb Tähetorni poole. Kui suured on puud, milline rahu!. Võin kuulda raatuse kella löömist.

Teosest: