Maetud Tartusse

Maetud Tartusse mu ilusamad aastad,
aastad ilusamad maetud Tartusse.
Kaetud liivaga, et enam mitte naasta
aja kulgemise külma hardusse.

Maetud Tartusse on punavein ja maikuu.
Maikuu, sirelid, umbtänavate tolm.
Kaetud liivaga mu tavaline haigus.
Muutund maailm, saanud kahest kolm.

Maetud Tartusse ka esimene veri.
Veri. Esimene paplivaigust kee.
Minek, piiludes kui varas päikseteri,
tuhat korda piki sama pargiteed.

Aga praegu hulgun mööda sirget nööri,
iga meetri järel kiviks tardudes.
Raske tõdemus mu kõri kinni nöörib –
olen iseendast maetud Tartusse.

 

Teosest