Kirjad Karlova mõisast. Ülikooli peahoonest sõitsin…

Tõlkija

Ülikooli peahoonest sõitsin härra Morgensterniga Toomemäele, et vaadata muusade pühamut – raamatukogu; nagu ma juba ütlesin, asub see vana toomkiriku ühes osas ja on ehitatud samas stiilis, nagu seda oli varem kogu kirik. Muinsusteharrastajana ning -austajana astusin hardusega ruumi, mida piiravad kõrged müürid, paljude sajandite tähtsate sündmuste tunnistajad. Selle hoone suurus tõestab, et kunagi oli siinne vaimulik kogudus hoopis arvukam kui tänapäeval. Aastat kakskümmend tagasi kavatseti vana kirik taastada ka varemete osas ja teha sellest ülikooli kirik. Milline kaunis ja suur mõte: seada ühe katuse alla inimliku mõistuse teosed ja tänulike tunnete avaldused jumala vastu, kes on andnud inimesele mõistuse ja surematu hinge!

Varemetepoolsesse külge on ehitatud trepp raamatukokku pääsemiseks. Läksime kõigepealt teise korruse saali ja ma olin meeldivalt üllatatud. Saali ilu ületas kõik mu ootused. Saal on ühelt poolt kaarjas ning varemetepoolsest küljest sirgelt ära lõigatud. Ümarseinas on gooti sammastik, mis kannab rõdu. Sammastiku vahel on balustraad ja uksed, nii et iga sammastevahe moodustab otsekui mingi kabineti, kus õige mitmes on töölauad. Mustri ilu ja saali sisearhitektuuri gootika kõikide osade harmooniline kooskõla teevad kunstnikele au. Kogu raamatukogus on kolm üksteise kohal asuvat saali. Erakordselt suurte gooti akende tõttu on kõik saalid küllaldaselt valgustatud. Keskmises saalis seisab asutuse rajaja keiser Aleksandri rinnakuju, ümberringi aga Livoonia kuulsate meeste büstid. /---/ Raamatukogu on rahvale avatud kaks korda nädalas, professoritele iga päev.

Asukoht teoses