Pühapäev Emajõe luhal

On kevadhommik, õisis põllud,
Päev hele, päikse paistene,
Täis helki luhad, siniõllud,
Jõe rannad, looklev haljas tee.

Kõldsinist, haljust kõigi paigu,
ja valgeid õisi, siin ja sääl.
Pilv aeldes loob ehk kerge laigu,
Hell soe on maa, pilv pääde pääl.

Alleest, täis haljust, heintee hargub,
Siin kevadvõsas madal sild.
Mu silm, täis värskust, sinna kargub
Kui päiksetera kuldne kild.

On eemal küün. Ma istun sillal.
Hall meelind lennab, koldne tiib.
Ta sumin ringib õite villal,
Õhk helliv herk ta toob ja viib.

On ümberringi vaikne sumin,
Urb pajus elab, liigub lill.
Suurt laotust täidab kauge kumin,
Hääl hell kui mahe pajupill.

Äärt luha astub naiste rivi,
Päev mängib hergult valgeis päis;
Kuld valgusesse hõbe ivi
Loob jõgi valgeid purje täis.

Kui püha rüüd on purjed ripus,
Roog küljes piki peelepuud.
Õhk hullab ülal vimplis, lipus,
Kesk valget purju ilmatut.

Tuul käib ja hõbes virab vesi,
On pullis puri, veos peel, roog;
Kesk õisis randu kevadesi
Nii lendvad lodjad, saatjaks hoog.

Ja, keereldes kesk luhti, käära,
Üks kerkib ülal, teine eel;
Ei näi sel valgel parvel määra,
Neid uusi, uusi kerkib veel.

Linn uinub päikses, haljus, majad,
Helk pühapäine kõige pääl.
Säält kergelt kostvad kella kajad,
Säält kandub humin, rauge hääl.

On püha maal ja püha linnas,
Kui unes kumab kauge kell;
On valgust pühapäist mu rinnas,
Mu meel nii härras, süda hell.

Mu põue kevadvärin täidab,
Mu hinges helab kuldne keel,
Kõik armuleeki kevad läidab
Ja pisarini hellub meel.