Kevadõhtul

Ma seisan üksi keset tuba
ja vaatan õhtuhämarust.
On taevas roosaks tõmbund juba
ja tardund nagu ootuses.
Ma tahaks jalutama minna
ning vesta juttu sõbraga.
Ma käiksin kaua mööda linna
ja lobiseksin temaga.
Koos vaatleksime Emajõge
ning sõuaksime paadiga.,
ning alles siis, kui päris pime,
ma koju tuleks temaga.
Mu südames on täna kevad,
ka ümberringi kevad on
ja taevas tähed sädelevad,
seepärast minulgi see jonn
on täna jalutama minna
just oma uue sõbraga,
ning temaga siis mööda linna
ükskõik kui kaua rännata.
Teosest
lk. 252