Nii sammusin uhkelt linnavahi kõrval läbi Tartu tänavate vangimajja. Pühapäeva ja ilusa ilma tõttu oli linnas rahvast murruna liikumas ja et ma üliõpilase vormimütsi kandsin, siis nägin paljudeski pilkudes sümpaatlikku kaastunnet. Vangimajas võeti mind tuttavate ja sõprade poolt suure hallooga vastu. „Ühendusest” kinnivõetud inimesed paigutati kõik ühte ruumi, sest et Tartu vangimaja siis vägisi kitsaks kippus jääma. Tähtvere tänava inimesi oli 25 ümber, „Ühenduse” mehi ligi 20; neile kõigile tuli ruumi muretseda, kuna vangide jaoks seal üldse 2 suuremat ja 4 vähemat tuba oli, kus kriminaalkurjategijad harilikul ajal lahedalt ära võisid elada. Neid oli inimest 50. Nüüd aeti nad kõik ühte ruumi, kuna ülejäänud 5 tuba poliitiliste jaoks määrati, milledest üks kuuele õrnema soo esindajale kuulus. /---/
Ruumis, kuhu meid paigutati, ei olnud muidugi mingisugust mööblit. Ei oleks mahtunudki. Tuba oli parajasti nii suur, et me seinte veeres ridastikku põrandale istuma mahtusime. /---/
Kõige enam üllatas mind esimene söömine. See pidi nime järele ernesupp olema, kuid ernestest ei olnud seal vähematki jälge. Lihtsalt tume ja soe vedelik, mille pinnal paar tillukest rasvamulli ujusid ja üksteist taga ajasid. „Supp” serveeriti puust kappades ja süüa tuli teda puulusikaga. Kõike seda tuli muidugi põrandal sooritada, sest Tartu vangimajas ei tuntud üldse ühtegi lauda ega tooli. Peale söömist pesi iga mees oma kapa ja lusika jälle puhtaks. /---/
Õhtul saime jällegi n.n. „suppi” ja hakkasime siis magama asuma. Selleks toodi igale mehele kott, padi ja tekk, kõik muidugi õige karedast riidest. Kotid mahtusid hädavaevalt ruumi põrandale. Riiete jaoks ei jäänud aga kusagile enam paika, nii tuli nad lihtsalt endaga koos kotile või padja alla mahutada. Valgustust mingisugust ei olnud, ainult suure nõudmise peale saime ühe küünla. Ei võinud aimatagi, kui vaja seda tol esimesel ööl läks. Vaevalt olime juba rahulikult pikali, kui kusagilt esimene ehmunud hüüe kostis: „lutikad!” Korraga olime nagu üks mees jalul ja süütasime küünla. Olin ka varem lutikaid näinud, kuid nii suuri ja nii palju korraga nägin esimest korda. Seinad päris punetasid. Oli selge, et magamine sarnanes seltskonnas absoluutselt võimata oli. /---/
Järgmisel päeval tuli suur ümberkolimine: poliitilised mehed said endile kolm vähemat tuba, kuna neljas naistele jäi. Kõik 4 tuba ühel pool vahekoda.
Ruumis, kuhu meid paigutati, ei olnud muidugi mingisugust mööblit. Ei oleks mahtunudki. Tuba oli parajasti nii suur, et me seinte veeres ridastikku põrandale istuma mahtusime. /---/
Kõige enam üllatas mind esimene söömine. See pidi nime järele ernesupp olema, kuid ernestest ei olnud seal vähematki jälge. Lihtsalt tume ja soe vedelik, mille pinnal paar tillukest rasvamulli ujusid ja üksteist taga ajasid. „Supp” serveeriti puust kappades ja süüa tuli teda puulusikaga. Kõike seda tuli muidugi põrandal sooritada, sest Tartu vangimajas ei tuntud üldse ühtegi lauda ega tooli. Peale söömist pesi iga mees oma kapa ja lusika jälle puhtaks. /---/
Õhtul saime jällegi n.n. „suppi” ja hakkasime siis magama asuma. Selleks toodi igale mehele kott, padi ja tekk, kõik muidugi õige karedast riidest. Kotid mahtusid hädavaevalt ruumi põrandale. Riiete jaoks ei jäänud aga kusagile enam paika, nii tuli nad lihtsalt endaga koos kotile või padja alla mahutada. Valgustust mingisugust ei olnud, ainult suure nõudmise peale saime ühe küünla. Ei võinud aimatagi, kui vaja seda tol esimesel ööl läks. Vaevalt olime juba rahulikult pikali, kui kusagilt esimene ehmunud hüüe kostis: „lutikad!” Korraga olime nagu üks mees jalul ja süütasime küünla. Olin ka varem lutikaid näinud, kuid nii suuri ja nii palju korraga nägin esimest korda. Seinad päris punetasid. Oli selge, et magamine sarnanes seltskonnas absoluutselt võimata oli. /---/
Järgmisel päeval tuli suur ümberkolimine: poliitilised mehed said endile kolm vähemat tuba, kuna neljas naistele jäi. Kõik 4 tuba ühel pool vahekoda.
Asukoht teoses
lk 25–28
