Hannes Varblane on ennast ise tutvustanud mais 2017 järgmiselt.
Keskkoolipoisina Nõos teadsin alati, et teed viivad Tartusse. Ülikooli astumine tundus enesestmõistetav. Mujale polnud minna. Tartut omaette ma ei väärtustanud, aga kokkuvõttes oli tal väga suur väärtus. Minu arvates on Tartu eraldamine ülejäänud värgist veidi imelik. Mõneti ta eraldub, samas ei eraldu. Lihtsalt siin ma elan, tunnen seda linna läbi ja lõhki. Kõik on isiklik. Luuletades ei mõtle linna peale, vaid see lihtsalt on – keskkond, milles sa elad. On kokkukasvamine. Mina ja Tartu? Vastuse annab see Kristjan Jaagule pühendatud luuletus.
poiss peab minema mäest
märsita meeleta maata
pagema võimust ja väest
kepita keeleta käeta
nõnda nad kaovad käest
pagejaid päästjaiks oota
tuhmuvas taevalaes
õhtu veab verist noota
mäepääl vaid uitab hääl
hääl mida keegi ei usu
kellana kumiseb sääl
tumenev telliserusu
