Kui ma oma tänavasse pöörasin (ma elan Kooli tänaval), nägin järgmise maja ees maas inimest. Ta lebas tikksirgelt, jalad tänaval, ülakehaga kõnniteel ja käed külgedel, nagu oleks otse taevast sinna maha sadanud või lihtsalt olematusest tekkinud. Vastasmaja esine tänavalatern kattis ta kuldse valgusega, mis hallaselt asfaldilt vastu kilgendas. Kogu see pilt oli kuidagi pühalik ja ebamaine ja ehk sellepärast ma tardusingi paigale ega julgenud edasi astuda. Vaadake, ma kõnnin sellel tänaval iga päev mitu korda. Näen seda kõigis valgustes ja varjundites, kõigil aastaaegadel ja igasuguse ilmaga. Ma tõesti tunnen seda tänavat, see on minu tänav. Aga see keha seal maas tundus nii võõras, et ma ei saanud nagu päris hästi uskuda, et ta päriselt seal on. Teda polnud seal kunagi varem olnud, mõistate? Ootasin justkui, et kui korraks silmad kinni panen ja need uuesti lahti teen, on see illusioon kadunud ja tänav jälle selline, millisena ma teda tunnen.
Asukoht teoses
lk 113–114
