Valgusest ilma. Kui me Tartusse tagasi...

Kui me Tartusse tagasi kolisime, otsisime linnas kirjutamiseks valgusküllaseid kohvikuid. Kaubamaja viimane korrus on üsna ideaalne, pani Epp ette. /---/

„Lähme kaubamajja, see on parim lahendus praegusel kellaajal, seal on umbes kümme lauda hea valgusega piirkonnas.”

Üles kohvikusse jõudes nägin, et mu naisel oli õigus. Päike oli isegi kõrgemal kui suur teater künka peal. /---/

Ta leidis päikselises kohas tooli ja sättis selle vilunult nurga alla, mis ei lasknud päiksel tööd segada, aga lasi kiirekesed silma. /---/

Istusin ta vastas ja seesama soe päiksevalgus, mis paitas tema palet, maandus ka minu põskedel. Tekkis tunne, nagu mõni troopiline armastuse jumal oleks lõunamerelt meie juurde põhja külla tulnud ja meile mõlemale kuuma õhumusi puhunud.

Asukoht teoses
lk 184–185