Viimne tuisk

Tuisk vilistab, lööb kerget kukerpalli.
Tuul naerab, räästa all a’ab juttu.
Oi seda talve viimset hullu tralli!
Oi seda nuttu, pöörlemist ja ruttu!

Kui udusammas haihtub Peetri kirik.
Täis lund on suu ja silmad naabermajal.
Kalts aiateibal. Tuulekäpp tend tirib.
Suur mühin, mürin, kilk ja kilje kajab.

Lööb sekka õhtul vabrikute vile
ja voorimehe moes hiljund kuljus.
Aed valget vahtu täis, puud kummargile.
Torm marjapõõsaid lumemüüri muljub.

Kas Süd või Nord? Näis, kuhu tuul kord käändub.
Las vaadelda veel seda vihast mängu!
Pea väsib tuisk ja tuulgi unne väändub.
Raag rahus sirgub, mis nüüd tormis längu.

Asukoht teoses
lk 5–6