Urvad

Juba on pajud urbades vist
Emajõe lumisel luhal?
Mina – ise veel paadunud urbanist –
olen järsku elevil puha.
Meeled on järsku elevil,
suusad on järsku all ja –
mis on seal okstel helevil?
Pajud ei olegi paljad!
Need on ehk lumeaganad –
tuul möllab kui viruskundra...
Ei – need on urvad paganad
põõsastel püsti kui tundlad!
Oi kevad, sa keevaveeläte,
mu kevad kahekümnes,
tuled tuisuga mulle kätte,
iseendale huilates hümne.
Kümme küpsevat kavatsust
vaatab mind igas urvas,
ja see soendab mind tuttavalt-tavatult
nagu kodumaa rabade turvas.