Neile näis see
nii otstarbekohane
ja rahvuslik.
Kohtu ja ülekohtuga
inimest mättasse lüüa,
silmavalgust kustutada.
Saksa sõjaseaduse varjus,
„julgestuse” nimel
ja nii edasi.
Polnud vaja ei seinu ega gaasikambreid:
tankitõrjekraav
tahtis ju täita.
Kraavi servale ja – kogupauk.
Saksa käsk on vanem kui eestlase käsi.
Öine bussisõit on mehemeelele terviseks.
Soomuseks saapaid sai – riidehilpusid
ja nii edasi.
Videvikus villad pikad,
hämarikus soomused suured.
Nimestik peeti pliiatsiga, –
pandi linnuke „ex”
vanas kultuurkeeles.
Kogusummas tuli… nii oma kaksteist tuhat.
Kenake norm!
Voolas verd ja viina.
Kõik läks libedalt – nagu konveieril.
Põhjaveed tegid ka oma töö…
Aga lõpumängus jäid mõrvarisellid ajahätta:
tuli põletada ohvrite põrmud.
Härrasmoraali nimel.
Sest ajalukku jääb ikkagi
ainult „härrasmoraal”.
Asukoht teoses
lk 279
