Tartu

Kui Tartu mähib end udusse
ja papelde vesised varjud
end heidavad Emajõe laineisse
siis sellega kiiresti harjud

Kui kevadel puhub see vinge tuul
ja silmisse lennutab liiva
ja autodest lehkaval uulitsal
ei tunne sa muud kui vaid piina

Siis see Tartu küll pole armas mul
kuid on hoopis midagi muud
on midagi väga kallist mul
mil meeleldi annaksin suud

Need lillakad Toome nõlvad sääl
kui tärganud pole veel rohi
on minule ikka armsad old
neilt pöörata pilku ei tohi

Ja vihma ma armastan
igatsust, mis märjana taevast end kallab
ja seda veidrat virvendust
mis pilvedest pudeneb alla

Ja armast ja auravat rohelust
mis vihmade järel end ehib
sääl Toome nõlvile kasvama
ja sireleid nooris lehis

Ja raskelt lõhnavaid toomingaid
ja kibuvitsade tarju
ja vanu ja väsinud pärnasid
ja pihlade veriseid marju

Jah, seda Tartut ma armastan
ja teed, mis läeb Lossi mäest üles
kust alati kostub muusikat
kus lastel on noodid süles

Ja müüri pääl viinamäe tigusid
sääl üsna tänava ääres
ja kärusid lükkavaid tüdrukuid
kel nõnda peened on sääred

Jah, seda Tartut ma armastan
ja armastama ka jään
niikaua kui seisab see kirik sääl
nii uhke Toomemäe pääl