Tartu

Mu rõõmsameelne kodulinn, sul aastaid palju,
kuid meie jaoks sa oled ikka noor.
Su Emajõgi, laevad, pargipuude varjud –
see sind mul kaugemal ka meelde toob.
Keskpäeval kuumast päiksest suland asfaldisse
jääb jälgi kiirustavaist jalgadest.
Nüüd kõikidel on kiire, tõmbab askeldusse
neid, kuni ligi hiilib hämarus.
Neoonlampide helendavas tulesäras
linn kaunim on veel sest kui päikeses.
Siis veidi kelmikalt võib näha välgatamas
ka auto tulukesi mööda ruttamas.
Raekoja vana tornikell see endistviisi
vaid keerab ringi oma osuteid.
Kuid praegu muutunud on aja tähtsus siiski,
nüüd iga sekundki loob imesid.