Sügisene Tartu

Puude lehed pargiteil ja vormimütsidel,
külmapuna pihlakais ja põsis.
Vesi jões kui igav loeng.
Balustraadil lesib kogu,
sõlmib tollist habet krussi
ja arvutab neljandat dimensiooni.
Selja taga järsku vastu kivi
kõpsab nagu naaskelkonts
kohvikarva kastan.
Oli jõgi, pole jõge.
Oli aeg, pole aega.
Oli ruum, pole enam ruumi.

Asukoht teoses
lk 34