Sel hommikul läksin teist teed
üle Kroonuaia silla
seelikut triikides
jäin bussist maha
Emajõe äärt pidi tulin
ja nägin murdunud puid
samamoodi kui tammelaulus
kus tamm oli murdunud
ja vajunud vaher
paistab et süda
neil mõlemal
oli mäda
vaher ei pidanud tormile vastu
ta puudutusest
kukkus ka tamm
Laulsin siis puude peiedel
ette neile tammelaulu
nüüd nende kaharad oksad
pilvi ei torgi enam
nüüd neidmööda ulakad poisid
või päikesepruudid
taevasse ei trügi
noor tamm sirgub vahtra kõrvale
seni tuleb veidike oodata
Asukoht teoses
lk 117
