Rändlind

Mu vaade kandub üle kauguste –
Linn laiub luha sängis orus allakäigule
ja varemetes vanus üleval
hakk lendleb, karjub. Taevas sinine.

Ka rahutumaks muutub inime,
ei püsi enam mõte paigal tal,
rändlinnu lennul, kodu otsival
ta süüvib oleluse ainesse.

Pael hõbedane, läikiv, Emajõe,
see seob Pühajärve Peipsiga,
kuldunelmaga seob elu tõe

ja Tartumaaga ürgse Ugala.
Ta kannab pisaraidki venna, õe
ja ema valu läbi Maarjamaa.