Agulitänava tagamaal
sootumaks isemoodi
lausa lageda taeva all
näha võib imelist poodi.
Rahnude rahust raiutud
rasked ja kaalukad kaubad,
kadunud mandrite sõnumid
siledaks lihvitud laubal.
– Abiks need ostud siit viiakse
viimase värava taha,
et sinna kannetuist mälestus
igaveseks jääks maha.
Pole kui nime neil lugemas
enam omaste silmi
– kaua veel seda nad hõikavad
vastu madalaid pilvi.
Kuni kord rohtunud kamaras
vaikivad kirjade kõned.
– Tulilillede tuluke vaid
hääletult tuules põleb...
Asukoht teoses
lk 18
