Lõppes unelm

Toomemäel on
kuldne mantel õlul,
vihmauttu hääbub sügisilm.
Silm ei peatu
täna värvivõlul
ahastusest niiskeks tõmbub silm.

Lõppes unelm,
mida süda uskus.
Valus meenutada möödunut.
Miks küll katkes,
sügisudus kustus
kevadöine särav muinasjutt?

Asukoht teoses
lk 16