Armastan neid.... Katkend luuletusest

Armastan neid pühapäeva
pärastlõunapuhke.
Sangarina suvi sureb,
habras, õrn ja uhke.

Päev on soe, kuid ööd on juba
pimedad ja pikad...
Kihistades käivad mööda
kaunid kooliplikad.

Rahvas linnast välja voorib,
kaasas moonamärsid.
Painajana kumisevad
peas Verlaine’i värsid.

Pillidega rohelisse
sõitvad pritsimehed.
Toome puudelt pudenevad
esimesed lehed.

Jõel ja luhal linna piiril
muinasjutuvine.
Kuidas see mind muiste kutsus,
kutsus, käskis: Mine!

/---/

Teosest