Hilissügisel Tartus

Kuu vanalinna kohalt maalib süngeid varje -
poeedi lõbunaise korduv taevareis
Mu hing on endast paisand kuuldamatu karje
mis eksleb vana Jaani kirku varemeis.
Ja läbi uulitsate lõikub kassivingu
tung hilissügisene, piinav pulmamäng
Kramp närviline ümber südame veab lingu
ning läbi keha tuikab pitsituse äng,
kui võigas linnukisa sööstab läbi õhu
Must saja tiivulise müstiline arv
vaid kontsakaja sillutiselt kõrvu lõhub
Raeplatsi avaruses kiitsub hakiparv,
mis hetke läbides on hingehäda peegel
mil tuhast tundmustes keeb sädemete loit
Mu raske rännak maise hädaoru teedel
viib risti Toomele, kus lahvab ergav koit.
Teosest