Hakiparv äärelinna kohal...

Hakiparv äärelinna kohal – hämarikus
tuule ja vihma käes lipendamas siia-sinna,
rebenemas nagu vana hall köögirätik,
õue pesemiskohale unustatud rätik,
mis vihmas, lumes ja päikeses
aegamööda pehkis, liikus tehismaailmast tagasi loodusse
ja kevadel, kui hakkasime temaga käsi pühkima,
pudenes ribadeks tärkavasse murusse.
Temagi tuleb tagasi, ainult teistmoodi, millegi muuna
ja teda on palju raskem ära tunda kui neid hulle linde,
kes iga õhtu lendavad ööbima surnuaiapuude otsa
ja iga hommiku lendavad linna ja prügimäele
ja ükskord niisama pudenevad ära ja saavad kokku
vana köögirätiku ja mulluse ajalehe,
eestiaegsete plekkpärgade, Rinaldo Rinaldini ja Tarzaniga,
minuga ja sinuga ja kõikide kokkusaamisega, möödumisega,
mis millegipärast võib vahel võtta minu ja sinu ja hakiparve
ja köögirätiku ja plekkpärja ja hämariku näo.
Teosest