Katkestusseis. Nad sõitsid läbi...

Nad sõitsid läbi peaaegu pool Eestimaad, enne kui Emajõe äärde jõudsid. Uku polnud varem nii suures ja ilusas linnas käinud. Ja see maja, mille ees nad peatusid, asus lausa kesklinnas. Siinsamas kusagil oli ju raekoja plats, kus Osvald oli kellaaega kontrollinud. Nüüd oli sohver jäänud tänavale auto juurde, ema läinud ühte kabinetti arstiga vestlema, Uku aga istus teisel korrusel akna all ja uudistas välja...

See oli vana maja, õigemini oli siin mitu vana maja. Uku ei saanud esiotsa arugi, oli neid kolm või koguni neli omaette puitehitist, mida sõbralikult ühendav porisevõitu kallakhoov. Need majad pidid ikka kõik haigla alla kuuluma, sest hoonete vahel saalis aeg-ajalt valgetes kitlites ja igas eas naisterahvaid.

Aknast paistvaid sõsarehitisi kattis kulunud laudvooder, mis mitmendat-setmendat aastat polnud enam uut värvikorda maitsta saanud. Loodusjõududest puretud lauad olid muutumas auklikeks, mõni seina küljest kergelt lahtigi krapsanud, teisal oli voodrit lapitud ja nüüd valendasid paigad seinas kui ohutussaared keset halli asfaltväljakut. Kõige madalama ehitise lamedal, tõrvapapiga ülelöödud katusel mõnulesid sügispäikeses viis kassivolaskit, kes olid niivõrd unised või laisad, et ei osutanud mingit tähelepanu sealsamas patseerivatele tuvidele. Kõrgemate majade katuseid Uku õieti ei näinud, küll aga hakkas teda huvitama, miks õu ikkagi kallak on. Kui ta ennast läbi avatud akna välja küünitas ja pilgu paremale suunas, märkas ta, et märg eesõu läks üsna järsku üle heleroheliseks, muruseks tagaõueks, mis astangute kaupa üha enam mäkke tõusis. Järelikult asusid haiglahooned mingi mäe jalamil. Poisi tähelepanu köitis trepp, mida mööda võis astuda väikesele terrassile, kus kaheksanurkne betoonrinnatis mingi skulptuuriga keskel laskis aimata kunagist suursugust purskkaevu.

Selles üsnagi trööstitus ümbruses oli maja, mille aknalaual Uku rinnuli lösutas, lausa iludus. Mööda tänavat kõndijal pidid kindlasti pilku püüdma valged sambad kõrgel paraadtrepil ja selle kohal lagunema kippuva piirdega palkon. Seda kõike Uku praegu küll ei näinud, kuid majja sisenemisel oli see talle mällu sööbinud. Välisseinu ei katnud siin mitte pehkinud lauad, vaid ikkagi krohv, mis ainult mõnes üksikus kohas oli murenema hakanud. Ruuge värv krohvil oli küll oma aja ära elanud, aga ilmestas ometi tuberkuloosidispanseri lasteosakonna peahoonet, kus elas oma elu ka täiskomplektiline keskkool.
Teosest
lk 21–22