Olen jälle „Vanemuise” aias. Iga tartlane teab neid aiakontserte. Teab noid sadu ja sadu elamusi, mida on andnud rahvale „Vanemuise” operetid ja laulumängud. Kas need polnudki teerajajad nõudlikuma sisuga aiakontsertidele?
Omal ajal kritiseeriti nii operette kui aiakontserte, nõuti ikka maitsekamat ja kõrgemat! Oma pühas lihtsameelsuses kartsime nii väga olla labased. Kuid need kontserdid olid määratud rahvale, mitte üksikuile kritiseerijaile, kes polnud andnud meie rahvale midagi peale nurina.
Nüüd veerandsada aastat hiljem... vaadake maailmas ringi ja ütelge, missugustes suurtes ja vanadeski linnades on olemas mitmepalgeline „Vanemuine”, või millised on need paigad, mis „Vanemuise” ületaksid.
Võib-olla pole see õige, mis ma siin ütlesin, sest võib-olla ma ei näe asju õigesti, kuna „Vanemuine” oli minu noorusega nii vahenditult seotud. Ja kui „Vanemuine” veel Tartus seisaks (on ainult varemed), siis kirjutaksin ta seinale nii, nagu kujur Weizenberg oma kodukabelisse ühe kuju jalale kirjutas: „Siin ligidal oli minu õnn ja rõõm ja mu lapsepõlve taevas. Siia surgu ka viimne mälestus temast.”
Kui olid veel noor ja rikkumata, teadsid, kuidas vaadata kunstiteost. Juba ainult „Vanemuise” trepist ülesminek oli elamus – trepi käänakul seisis igiroheliste puude vahel valgest marmorist Koit. Suur inimkõrgune kuju eesti mütoloogilistel ainetel. Teisel trepil naise kuju – Hämarik.
Ja üleval jalutussaalis – kus oli ruumi ja valgust! Valgest marmorist büstid seisid seina ääres, kuldtähtedega nimed alustel, nagu Faehlmann, Kreutzwald, Koidula ja nii edasi. Terve ühe rahva kultuuriajalugu ja noorel vaatlejal muutus hingamine vaimustusest kitsaks.
Asukoht teoses
lk 91–92
