Päike ja jõgi. Suurte vete aegu...

Suurte vete aegu näitavad kõik haru- ja emajõed oma endist hiilgust. Kõik jõed tõusevad üle kallaste, voolavad luhta laiali, ja võtab tüki aega, enne kui veed jõesängi tagasi kogutakse. See kogumine võttis vahel nii palju aega, et veed luhas üsna soojaks köeti. Ma mäletan 1910. aasta ümber aegu, millal Tartus nn. Õhkamise allee kohalt üle jõe sai ujutud. Luht oli siis nii lai, et ma enam tagasi ei julgenud ujuda. Mu kaaslane tõi mulle hiljem riided paadiga järele.

Suured lõbud ei olnud sellega sugugi veel läbi. Kala tuli luhta, päämiselt havi. On kaunis, kui päike üle suure luha kõnnib, kuid miski ei saa ööde vastu, mil luht on täis tulesid nagu väikesi päikesi. Mis võiks küll veel kaunim olla kui tuled veel! Mitte Veneetsia gondlid öistel laguunidel, vaid meie tulusel käijate tõrvaste tuled kevadöödel luhal. Kui palju tulusel käijaid siis Emajõe vesikonnas öösiti edasi-tagasi sõelus, kes küll seda võiks üles lugeda. Kõige tihedamalt oli neid Tartu all. See oli meie maa öine karneval, tulestik. Kes on aastat neli-viiskümmend tagasi Tartu Toomemäelt, Tammeväljalt või Ropka-Tõrvandi teelt jälginud suurluhtade ajal pikkamisi edasiliikuvaid tuluseid Emajõe luhal, see ei vaheta seda mingi kunstliku tulede paraadiga. Igal pool tuled, nii kaugele kui silm ulatab.
Asukoht teoses
lk 32–33