Oma meeldivaks üllatuseks nägi ta, et eelseisjad ei osutanudki erilist tähelepanu temale, kui ta oli oma hobuse ajanud järjekorras viimaseks. Tema kõrval istuv vanamees pööras ainult pead ja silmitses ta hobust, aga ei ütelnud midagi. Võib-olla mäletas, et varemini oli sellega üks teine mees sõitnud, üks täismees, mitte see noor poiss. Aga poeg võis ju ka mõni päev isa asemel tulla. Oli nähtud isegi üht või kaht naisvoorimeest täies voorimehe vormis, kelles esimesel pilgul ei võidudki kohe naisi ära tunda, eriti talvisel ajal, kui juuksed olid ümmarguse karvamütsi alla ära peidetud. Ta tuli pukist maha, võttis pukikastist koti hekslitega segatud kaertega ja astus oma suurtes nahkadega tallutatud lubjaviltides Miira pea juure. Pannud kaerakoti hobusele pähe, läks ta tagasi saani juure ja istus pukki. Nüüd tuli ka kuues mees juure ja pani peakoti hobusele pähe. Karma ei olnud nüüd enam viimane ja tundis end juba täismehena, kes hoolitseb ka looma eest, lastes sel seista ja puhata.
Asukoht teoses
lk 23
