Noorusest, armastusest ja tööst. Pea sain ka...

Pea sain ka mina tööle. 1941. aasta varakevadel, kui jõgi lahti läks ja hakati lotjadega kuivi lõhutud küttepuid Tartusse vedama, sain tööle puukandjana. Ega seda ei oskagi seletada. Lodi oli suur, no ütleme nagu õige suur paat. Puud olid korralikult laotud, et neid sinna rohkem mahuks, ja ega ainult puid ei veetud, kõike veeti, liiva ja kive, mida kellelgi tarvis oli. Puksiir võttis mitu lotja taha ja tõi Tartusse, kus mahalaadimine toimus. See oli raske ja kallis töö. Puude väljakandjad olid naised paarikaupa. Kõik olid iga-aastased vanad kandjad, kahekaupa paaris, ja uusi juurde ei tahetud. Ühel vanemal naisel vana paarimees ei tulnud ja ta kutsus mind. Muidugi ma läksin ja sain hakkama ka. Kandmiseks oli kaks puud ja lämka. Lõhutud halud ladusid lodjas risti kahe puu peale ja lämka risti üle õla. Lämka oli nagu õlalaiune masinarihm. Kandepuu otsad torkasid lämka otsas olevatest silmustest läbi, nii et puukoorma raskus jäi lämka kanda. Puid tuli peale panna nii palju kui mahtus ja sügavast lodja põhjast kaldale puuriitade juurde viia ja maha kallata, kus mehed riita ladusid ja puuaia omanikud elanikele müüsid. Lodjast välja tulekuks olid plangud kokku löödud ja siis ristipidi klotsid peale pandud, kuhu koormakandja jalg kindlalt pidama jäi, et tagurpidi libisemist karta ei oleks. Mingist piibutunnist seal juttu ei olnud, sest seda tööd tuli teha kiiruga, et puksiir saaks tühjad lodjad sappa võtta ja uuele laadungile järele sõita.
Asukoht teoses