Ajutine elu. Kamber, kus Andres...

Kamber, kus Andres pidi viibima, oli viis-kuus meetrit pikk ja kolm-neli meetrit lai. Rohekaks võõbatud ning paiguti ajalehe väljalõigete ja niisama joonistustega kaetud seinad olid kõrged, peaaegu neljameetrised. Kambri otsaseinas kõrgel lae all oli piklik aken, millest pikem mees võis akna all asuval laual seistes välja kiigata. Andrese aken avanes arestimaja küljele, kust võis näha kõrvalmaja seina ja kaskede raagus latvasid.

Otsaseinas mõlemal pool lauda olid toolid. Mõlema tooli taga seina ääres olid poroloonmadratsiga lavatsid. Kogu mööbel oli valmistatud mingist saepuruplaadilaadsest materjalist ja korralikult poltidega põranda külge aheldatud. WC-pott ja kraanikauss asusid ukse pool. Mingit eraldavat seina seal ei olnud. /---/

Marek oli rääkinud, et üldse olevat arestimajas ühesed, kahesed ja neljased kambrid. Andres oli kaheses. WC-ga oli veel see nali, et kui suurem häda peale tuli, siis vett ei olnud kusagilt mujalt lasta, kui kraanikausi serval seisnud poolikust limonaadipudelist lõigatud anumast, või tuli siis lasta kella ja paluda vangivalvuril veenuppu vajutada. /---/ Kambri laudpõranda lauad olid värvi alt juba ammu välja kulunud ja nende alt õhkus akna pool asuvatest avadest sooja õhku. Sellest hoolimata oli siin jahe. /---/ Ventilatsiooniavad asusid aga kambriuksepoolses seinas mõlemal pool ust ukse kohal kõrgel lae all.

Marek oli rääkinud, et kunagi olid olnud kambrites ka radiaatorid, kuid kuna nendega kolistati mis hirmus ja keegi ei saanud magada, siis kümmekond aastat tagasi tehtud remondi käigus viidi kütteseadmed põranda alla.

Tekk, mis talle anti, oli tavaline, õhuke, vatiiniga täidetud sinakas kerekate. Peale selle anti ka kaks lina – üks alla, teine tekile – ja üks padjapüür.

Kell seitse hommikul oli äratus. Siis tuli valvur koos teise töötajaga kambrisse. Päris, kas prügi on ja kas avaldusi on. Avaldusi tehti vangla ülemale. Kui soovisid avaldust teha, siis said paberit.

Pärast seda küsiti alati, kas jäetakse tuli põlema, või jääb põlema vaid hämar öölamp. Kui magada sooviti, siis sai kaheksani edasi põõnata.

Hommikul said teha ka taotlusi, et saada arsti juurde läbivaatusele. Arst käis majas korra nädalas, esmaspäeviti. Tema kirjutas vajadusel rohtusid. Kirjutati ka unerohtu, rahusteid, antidepressante. Neid andis siis vangivalvur. Kui oli tableti võtmise aeg, siis tuli lasta kella ja vangivalvur tuli ja tõi sulle tabletid. Kas sa neid sõid või mitte, ei olnud tema asi. /---/

Kella kaheksa ajal sai süüa, tavaliselt putru. Andresele meeldis väga kaerahelbepuder. Teinekord oli kissell ja neli küpsist. Anti ka võileibu kilu ja munaga, kuid kilust ja munast olid võileival üksnes haledad varjud. Oli kate siis transportimisel maha pudenenud, sest arestimajja toodi söök sisse, või polnud mõeldudki sinna seda kraami rohkem kui näpuotsatäis panna, kes seda teadis. Vähemalt lõhnas võileib kilu järele ja Andresele see meeldis. Lõunaaeg oli kaheteist ajal, siis sai praadi ja magustoitu. See toit maitses hästi. Oli nii kotletti, liha kui ka lihtsalt hakklihaga makarone. Magustoiduks kissell kohupiimaga või mannavaht piimaga. Polnud viga. Õhtusöök oli kella viie ajal. Siis pakuti suppi – seljankat või rassolnikut. Toidu kõrvale anti alati ka leiba. Saia sai vaid arsti ettekirjutusel. /---/

Ühe tunni sai ta päeval väljas jalutada. See oli pisike puur – grafiti ja tekstide ja joonistustega kaetud betoonseinad ja pealt tiheda võrguga kaetud. Andres sai siin teha neli sammu ühes suunas, siis keerata paremale, astuda veel kaks ja uuesti neli sammu.
Asukoht teoses
lk 204–207