Linn oli tollal ühemõtteline, puhas, seal polnud mälestusi, seal võis veel kõik toimuda. Tänaval sagis võõras rahvas, rääkis küll eesti keelt, aga ma ei tundnud nende hulgast mitte kedagi. Õhtul sõitsin bussiga koju, tädikoju läbi tänavate, kus minuga veel midagi ei olnud juhtunud. Armastasin limonaadi ja riisipirukaid, ja jäätist nagu sinagi. Kõik oli puhas, selge ja uus. Linn, nagu ta oli, minu poolt kasutamata. Nüüd on kõik teisiti. Vähestel nurkadel pole ma seisatanud, vähesed fassaadid tunduvad mulle veel uutena. Ma tean peaaegu kõiki kohti: ma mäletan, et sellel pimedal tänaval, mis piirneb linnaäärse pargiga, kõndisin ma ühe tüdrukuga ja tema siidkleit kahises nii, et mulle näis alatasa: meie kõrval öises lehestikus hiilib verejanuline loom, kas või ilves. Ma tean, et sellel nurgal pidime peaaegu peksa saama, sellel jõeäärsele viival trepil olen ma nutnud, sellesse tagahoovimajja olen roninud akna kaudu ja kohe magama jäänud. Ma tunnen mitutsada inimest isiklikult ja kaks korda nii paljusid nägupidi, mind teretavad mitmed, keda ma ei tunne, ja mina teretan mitmeid, kes mind ei tunne. Ma tean, millistest tagahoovidest läbi pääseb, ma tean, kus tänavatel asuvad veekraanid. Ma olen näinud kahte hiiglasuurt tulekahju ja siin linnas on surnud üks mu sõber, siin on mitmed korterid, nii need, kust ma ise ära läksin, kui ka need, kust mind välja visati kas tähtaja möödumise, ebaviisaka käitumise või paremate üüriliste saabumise tõttu. Siin on juhtunud palju ja enamikku sa juba tead.
Asukoht teoses
lk 8–9
