Veovoorimeeste rautatud vankrirattad mürisevad kohutavalt kui kõu. Lugematute kauplususte lahti- ja kinnipaugutused kostavad samuti raskelt ja võõralt, kui kord Kurnaski saeveskis, kus Arni ühes vanaisaga käis, pillutavate laudade kolin. Veel kostab rahvahulgast hääl, mille tekkimist Arni kuidagi ei oska seletada. See on mingi suur voogamine, nagu mingi hiigla mesilastaru sumin, mis käib kõikide kaasas ja kõikide üle. See on igasuguste helide segu. See hääl sarnleb Kurnaski saeveski saagide kahinale, kui need hambad löövad tooresse palki. Hääl Kurnaskil oli siiski rahustav, korrapärane. Siin ta on aga närviline, terav ja korratu, nagu oleks nende helide tekitaja, vägev saekaater, rikkis ja määrimata.
Kuum päike kõrvetab ja helgib vastu igas vasest ukselingis ja kaupluse säravas vaateaknas. Arni silmad on kibedad ja väsinud vaadeldes kõrgeid maju ja läikivaid aknaid.
Jalgteele on sulanud katustelt tõrva. See lehkab vängelt. Õhus heljub kogu aeg mingi turba- ja suitsulõhn, millesse seguvad avatud kauplusustest tungivad sajad lõhnad. Kesklinnas töölised on avanud roiskvee kanalisatsiooni, säält tõuseb raipe lehka. Suured kivide virnad on laotud kaheli tänavat, töölised kaevavad punakat mulda.
Kuum päike kõrvetab ja helgib vastu igas vasest ukselingis ja kaupluse säravas vaateaknas. Arni silmad on kibedad ja väsinud vaadeldes kõrgeid maju ja läikivaid aknaid.
Jalgteele on sulanud katustelt tõrva. See lehkab vängelt. Õhus heljub kogu aeg mingi turba- ja suitsulõhn, millesse seguvad avatud kauplusustest tungivad sajad lõhnad. Kesklinnas töölised on avanud roiskvee kanalisatsiooni, säält tõuseb raipe lehka. Suured kivide virnad on laotud kaheli tänavat, töölised kaevavad punakat mulda.
Asukoht teoses
lk 36
