Neitsi Maarja neli päeva. Oleksime äärepealt Tartust...

Oleksime äärepealt Tartust edasi sõitnud oma luuleliste mõtetega. Viimasel hetkel hüppasime siiski perroonile.
„Ma pole eluilmaski nii ebapraktiliselt ehitatud perrooni näinud,“ porisesin, kui vaatasin sügavat ja laia raudteevagu, mis meid Tartu jaamahoonest eraldas. Stiina kehitas õlgu.
„Meie veel,“ torisesin perroonilt alla ronides ja Stiinale abistavat kätt sirutades, „aga kuidas näiteks raugad siit üles-alla volksavad?“
Teisele perroonile üles ronida oli veelgi raskem – see oli meile mõlemale rinnuni. Tänasin mõttes võimlemisõpetajat, kes mind läbi häda oli treeninud rööbaspuudel rahmeldama (maakoolis meil rööbaspuid polnud ja seepärast kartsin neid linnaski esiotsa nagu tuld). Stiinal oli märksa raskem – ta oli kehalisest kasvatusest pidevalt vabastatud, käed olid tal nõrgukesed. Jõudu kokku võttes tirisin ta üles, kuid siis kukkus Stiina spordikott raudteele ja ma pidin taas alla hüppama. Jaamahoone ees seisvad inimesed silmitsesid meid huviga ja ajasid mul südame päris täis.
„Võib-olla on tartlastel spetsiaalne ettevalmistus rongisõiduks, võib-olla treenivad nad enne reisi kuu aega hüppeliigeseid,“ ütlesin Stiinale. „Mina igatahes siia enam rongiga ei tule!
„Varem nii polnud,“ vangutas Stiina pead.
Punase mütsiga naine astus meie juurde: „Kas neiud ei kasuta põhimõtteliselt tunnelit?“
Tunnelit?“
Muidugi, see klaaslaube tagumisel perroonil oli tunneliuks! Kuid keegi ei uskunud meid – ka mitte miilits, kes tuli ja noomis põhjalikult. Me olevat põhjustanud ohtliku olukorra – mis siis, kui parajasti tulnuks esimesele teele kiirrong? Selle eest, et me end teistest paremaks pidasime (!), tuli maksta kolm rubla trahvi.

Asukoht teoses