Noorusmälestused. Kõik mu ümber...

Kõik mu ümber kõneles sest igavusest – alates majaga, kus elasime, ja lõpetades tänava, linnajao ning kogu linnaga. Pika puulobudiku ühel pool oli harilik aguliõu pumpkaevu, seasulgude ja kuuridereaga, mille taga lapp aiamaad. Seal sai vähemalt kevaditi pisut kaevata ja alla Emajõele vaadata. Tänav maja ees ei võinud just elava liiklemisega kiidelda. See oligi lihtsalt sillutamata, paiguti rohtukasvanud maantee, samuti olid kõnniteed oma loomuliku muldkattega. Vastas üle tänava oli pikk plankaed, mille üle paistsid ainult kõrged puud. Vasakul peatus pilk hullumaja väraval, paremal pool laskus aga tänav harvade majade vahel alla linna poole. Lubja tänav lõppes meie maja otsa juures järsu, „Kirbuoruks” kutsutud kuristikuga, kust üksnes jala sai kuidagi üles-alla käia. Selles nii üksildases, „avalikest asutusist” ainult hullumajale ja surnuaedadele mugavas läheduses olevas majas elasin viis aastat.

Kuid kui Tallinna tänav oli vähemalt idülliline ja vaikne, siis polnud muidu üle jõe oleval kolmandal linnajaol neidki voorusi. See oli lihtsalt vaene ja räpane. Tõsi küll, Tartu eesti seltskondliku elu avaldused olid leidnud ja leidsid üha veelgi ainult siin peavarju. Siin Jaama tänavas oli „Vanemuine” ja „Taara”, Vene tänavas Käsitööliste Selts ning Henningi platsil „Karskuse Sõber”. Kuid nende siin asumine ei tähendanud koha eelistamist, vaid ainult meie ettevõtete kehvust. Nõudis sangarlikke pingutusi, enne kui „Vanemuine” suutis oma kanna jõe paremale kaldale kinnitada. Praegu tundus seda sangarlust veel üpris vähe ja tõelises linnas valitsesid alles eelistatud võõrad. Tsaristliku vene võõbaga saksa linn eestlaste maal!

Kuid kui tahtsid tõelist linna õhkkonda tunda, siis pidid ikkagi sinna minema. Seal oli liiklemist, raamatukaupluste aknaid, seal ilmus ka tollal ainus eestikeelne päevaleht – koguni raekojas eneses! Iseenesest oli ometi seegi elu väga ühetooniline ja sompus. Ainult linna kära oli palju suurem kui praegu, sest tänavad olid kõik alles munakivised ja sõidukirattail raudrehvid. Voorimehel kihutamine oli suur uhkus ja kepi keerutamine Rüütlis kes teab milline keigarlus. Üldiselt aga osutas siinnegi linna välimuse korrastamatus saksa linnaisade algatusvaesust. Praegune Vabaduspuiestik kahe silla vahel oli räpasemaid kohti, platsid linna keskuses olid täis armetuid juudiputkasid veel armetumate siltidega. Kõik see kõneles täielikust ilumeele puudusest. Ainult Toome põlispuude kohin oli niisama veetlev kui praegugi...