/---/ ma sõitsin 14. juunil 1966 Moskva rongiga esimest korda üksi Tartusse ja kogu aeg oli tunne, et minu piletil on midagi valesti, ma ei julgenud seda teiste nähes uurida ka, sest mulle oli seal perroonil juba tundunud, et on, või et ma oleksin pidanud midagi veel selle piletiga tegema, mida kõik tegid ja teadsid, ja ma kartsin, et kontroll tuleb ja näeb juba eemalt minu näost ära ja kõik saavad naerda, ma kannatasin kuni Tartuni ja seal ei leidnud ma üles jaama käimlat, kuigi ma vist läksin mõnikord paari sammu kaugusele sellest kohast, nagu ma hiljem aru sain, aga enne tundsin ma jalakäijate tunnelist värsket magusat kusehaisu tõusvat, ma jooksin trepist alla ja lasin sinna loiku, mis oli vasaku – kui Elva rongi pealt tulete, siis parema – seina äärde, vist kõige madalamas kohas /---/
Asukoht teoses
lk 12–13
