Raudpuur. Pika, valge maja...

Pika, valge maja ees, mille aknad reastusid nagu tuimad silmad, trügis tihe inimestejõuk. Nad näisid halli sipelgatekobarana, mis kurja käe läbi paisatud tänavakividele.

Vastumeelselt lähenes Samuel neile. Pea ta võis juba eraldada üksikuid kogusid. Seina ääres, veelaual istusid naised nagu kanad õrrel. Nad olid riietatud hilpudesse, mis polnud tehtud nende jaoks. Ühel oli seljas vana lambanahkne pihtkasukas, nagu neid kandsid aastaid tagasi töövoorimehed; teine oli pugenud paigatud mehepalitusse, mis oli temale nii suur, et krae vahelt paistis ainult ninaots; kolmas oli end katnud ruudulise suurrätikuga; neljas rohelise kaitseväelase sineliga, millel puudusid õlakud; viies sirutas jalgu kalurisaabastes ja kuuenda kehakatete kohta oli raske jõuda selgusele, sest nad koosnesid osadest, millele Samuel ei leidnud nime. Suurem osa naistest oli asetanud endi ette kõnniteele turukorvid, kust paistis kilumannerg ja leivakannikas. Ka meeste välimus polnud korras. Vaevatud ja habetanud näod, paigatud vammused ja viimase võimaluseni kulunud jalanõud. Kõik surusid ukse poole, mis viis bürooruumidesse. Samuel puges teiste sekka ja umbes tunnipikkuse ootamise järel tal õnnestus pääseda sisse.
Asukoht teoses
lk 44–45