Mõnus, mõnus on see lai ja avar Kollajõgi! Valgeveski käär, kus jõgi tegi vinge käänaku ja voolas kurvis, kalda ääres, paarkümmend meetrit isegi tagasi Võrtsjärve poole, nii nagu ta tegi ennevanasti hiigeljõena. Kvissental, kus ainsa kalda-äärse rajatisena lorutasid Eesti-aegse restorani rusud, tuul uhkas ahervarest läbi, kõlgutas otsekui niidi otsas rippuvat rõdu. Varsti prantsatab see arhitektuuriväärtus vette ja ujub allavoolu Peipsisse. Aga vanasti põksutas siia restorani kesklinnast uhke ratasaurik „Joala“, talvel kapati siia pidu pidama mööda jääd ehitud hobuste ja saaniga, seltskond, kirevad labakindad käes, kaunite tekkide all. Kõik ilus on kadunud.
Asukoht teoses
lk 206
