Ühel sellisel päeval oli ta kaua kõndinud Tähtvere linnaosas, seal oli palju ilusaid väikesi maju alles, enamasti kahe-, mõned ka ühekorruselised. Paaris kohas ehitati koguni uusi. Aiad olid korras, viljapuud ja marjapõõsad hooldatud, mõned üksikud sügislilledki hoidsid veel õisi küljes. Oma kooliajast mäletas mees, Tähtvere oli olnud professorite linnaosa, temagi isa tahtnud alguses just sinna krunti saada ja oleks saanudki, aga siis pakuti Tammelinna suuremat maatükki ja vanemad otsustasid tolle kasuks.
Tammelinn. See oli nüüd siis ainus paik, kus mees polnud veel uitamas käinud. Oli tema linnaelu neljas pühapäev.
Ta tuli pikkamisi Tähtvere mäest alla ja pööras Veski tänavale. Kui see lõppes, pööras ta jällegi paremale ja oli varsti Kastani tänaval. Siingi polnud kuigi palju muutusi, kõige suuremaid purustusi oli ta märganud kesklinnas. Hea, et ülikool alles jäi, mõtles mees. Kahju, et teatrihoone ei jäänud.
Kastani tänav jõudis välja Riia ristmikuni, pikemalt arutlemata pöördus mees jällegi paremale. Ja hakkas astuma mööda Riia tänavat.
Ta läks ja läks ja ühel hetkel märkas enda juba kaunis kaugele jõudnud olevat. Raudteesild oli ammu möödas, Oskar Lutsu maja samuti. Ta läks ikka edasi ja edasi, kuni linn hakkas lõppema.
Ta seisatas. Ta vaatles tähelepanelikult ümbrust.
Miski tundus hirmus tuttav. Ja miski veidralt võõras. Nagu olnuks tegu unenäoga, kus käid ja käid ja oled kohe kohale jõudmas, aga taas segavad mingid võõrad majad otsitud paika üles leidmast. Tühermaa paremal paistis nukker ja hüljatud. Üksikud pooleli ja valmis majakesed olid linna piiri kaugemale nihutanud.
Mu noorusajal oli siin palju ruumi ja aiad õitsesid, mõtles mees. Ta pöördus otsustunult vasakule, hakkas lühikestel ja tihedalt ristlevate tänavajuppide vahel minema.
Raskusi polnud. Eksida polnud võimalik. Talle otsekui visati ette lage väli oma tähenduslike märkidega. Prügistunud aiateed, kunagise kiviktaimla äärekivid, paar katkist pehkinud pinki, maad puudutavate oksatüügastega õunapuud. Ja ahervare. Üksteist elutut aknaauku, mustunud kiviseinad, kolm kivitreppi kolme olematu välisukse ees. Kodu, mu kodu, mõtles mees.
Ta oli kohale jõudnud.
Tammelinn. See oli nüüd siis ainus paik, kus mees polnud veel uitamas käinud. Oli tema linnaelu neljas pühapäev.
Ta tuli pikkamisi Tähtvere mäest alla ja pööras Veski tänavale. Kui see lõppes, pööras ta jällegi paremale ja oli varsti Kastani tänaval. Siingi polnud kuigi palju muutusi, kõige suuremaid purustusi oli ta märganud kesklinnas. Hea, et ülikool alles jäi, mõtles mees. Kahju, et teatrihoone ei jäänud.
Kastani tänav jõudis välja Riia ristmikuni, pikemalt arutlemata pöördus mees jällegi paremale. Ja hakkas astuma mööda Riia tänavat.
Ta läks ja läks ja ühel hetkel märkas enda juba kaunis kaugele jõudnud olevat. Raudteesild oli ammu möödas, Oskar Lutsu maja samuti. Ta läks ikka edasi ja edasi, kuni linn hakkas lõppema.
Ta seisatas. Ta vaatles tähelepanelikult ümbrust.
Miski tundus hirmus tuttav. Ja miski veidralt võõras. Nagu olnuks tegu unenäoga, kus käid ja käid ja oled kohe kohale jõudmas, aga taas segavad mingid võõrad majad otsitud paika üles leidmast. Tühermaa paremal paistis nukker ja hüljatud. Üksikud pooleli ja valmis majakesed olid linna piiri kaugemale nihutanud.
Mu noorusajal oli siin palju ruumi ja aiad õitsesid, mõtles mees. Ta pöördus otsustunult vasakule, hakkas lühikestel ja tihedalt ristlevate tänavajuppide vahel minema.
Raskusi polnud. Eksida polnud võimalik. Talle otsekui visati ette lage väli oma tähenduslike märkidega. Prügistunud aiateed, kunagise kiviktaimla äärekivid, paar katkist pehkinud pinki, maad puudutavate oksatüügastega õunapuud. Ja ahervare. Üksteist elutut aknaauku, mustunud kiviseinad, kolm kivitreppi kolme olematu välisukse ees. Kodu, mu kodu, mõtles mees.
Ta oli kohale jõudnud.
Asukoht teoses
lk 141–142
