Andis hundile peavarju. Pärtelpoeg oli väga...

Pärtelpoeg oli väga sõbralik ja humoorikas, ta oskas ebameeldivaid situatsioone lahendada mingi repliigiga. Tal oli palju sõpru naaberkateedris – histoloogias, ta oli majas väga lugupeetud ja armastatud. 1950. aasta kevadel sai ta hundi, ilmselt ühe tuttava jahimehe käest, kes oli pesakonna leidnud. Pärtelpoeg pakkus talle peavarju anatoomikumis. Ta hoidis teda kohtumeditsiini tiiva otsas põõsaste juures. Traadist aedik oli ümber tehtud, et loom saaks vabamalt liikuda. Käisime oma grupiga hunti vaatamas ning arutasime, et küll on kahju, et pole võileibu kaasas. Pärtelpoeg teatas selle peale, et hunt sööb liha, aga hundi peremehele võite küll võileibu tuua. Sellised ütlemised tegid alati tuju heaks. See oli 2-3 kuune kutsikas. Ei olnud pelglik ega agressiivne. Seda oli lühikest aega, siis keelati ära, küllap anti loomaaeda.