Lõputust uduvihmast oli saanud krõbisev hall. Üleöö. Linn mähkus kuldkahvatusse külmavinesse, üksnes pargipuude kõrgeist ladvust ja kahutanud majakatustelt helendas vastu hommikupäikese triip. Kissis silm riivas hajuvaid kilde: tuvi toksimas külmunud toidupala, kortsus vahtralehed teel, kühmus kalamees Emajõe kaldal. Kuhu on jäänud kunstnik, kes pintseldaks lõuendile Tartule ainuomase septembrilõpu valguse?
Asukoht teoses
lk 3
