Linn ei ole haigekassa. Teistviisi suhtumist võis...

Teistviisi suhtumist võis tunda ülikool, mis sarnaselt Jaani kirikuga oli linna sümbol. Linnapea kohtumised rektor Aaviksooga ning ülejäänud rektoraadiga muutusid rutiinseks. Aaviksoo meenutab: „Ülikoolil on alati ettekujutus, et tema on linnas kõige tähtsam. Linn aga arvab, et nii tähtis see ülikool nüüd ka ei ole. Mulle jäi mulje, et linnapea Ansip oli alati motiveeritud eri küsimusi lahendama. Kas kõik lahendused ülikoolile meeldisid ja sobisid, on iseasi, aga vähemalt leiti alati mingi võimalus. Ma ei tajunud mitte kunagi käskimist või ülalt alla vaatamist, sest tõepoolest, ülikool on Tartus asutus, millest ei saa rulliga niisama üle sõita.“ /---/

Tähtis oli, et Raekoja plats sillutataks kividega ja ääristataks kultuurikauplustega. „Tahaksin näha noodipoode, raamatupoode, kliinikumi Tartu linnas. Ei saa kõike otsustada ainult rahasumma järgi,“ arvas ta, sest kui tänav koosnes asfaldilappidest ja maha sülitatud nätsust, ei tahtnud keegi sinna ühtegi kohvikulauda panna, mille taga istuda. „See on olnud teadlik tegevus, et peame tegema Raekoja platsi ilusaks. Et pudupoodide asemel tuleks kohvikud,“ meenutab Astok. /---/

Tartu linna poliitika üheks valupunktiks kujunes vabadussõjas langenute mälestusmärk, mis oli kunagi Emajõe ääres seisnud. Tegemist oli kuulsa skulptori Amandus Adamsoni loodud Kalevipoja kujuga. Kommunistid olid selle 1950. aastal maha võtnud ja hävitanud. Tartus taasiseseisvumise alguses võimutsenud poliitilised jõud ja linnaametnikud olid selle taastamist edasi lükanud või üldse taastamise vastu olnud. Osa kunstiinimesi väljendas arvamust, et kujul pole kunstiväärtust kunagi olnudki.

Kuid linnapea eestvedamisel loodi hävinud skulptuuri asemele uus. Sobiv asukoht leiti veel kahele monumendile, seetõttu jäi alles ka Fr. R. Kreutzwaldi nõukogude ajal rajatud mälestusmärk, mis oli püstitatud Kalevipoja kunagisele asukohale. /---/

Adamsi hinnangul on Kalevipoja kuju taaspüstitamine Ansipi suuremaid teeneid tudengilinnale: „Kahtlen, kas Ansip muid tegusid Tartus kolme- või neljakümne aasta pärast mäletatakse. Tema teised teod pole pikema väärtusega.“