Ma võtsin viina. Sisenesime tulevase malevakomandöri...

Sisenesime tulevase malevakomandöri Tuukuriga Jaama tänava õllekasse, mille ust ja ühte välisseina ilmestasid primitiivse grafiti arad katsetused loosungitena „Joodikud on lollid“ ja „Õllemutt on värdjas“. Õlleka klientuur, äärmiselt internatsionaalne seltskond, ei lasknud end tõenäoliselt trotsi täis laste seinasodimisest puudutada ning sumistas igal nädalapäeval hommikul kella kümnest õhtul kella kaheksani. 1980. aastate õllekate joodikud nägid välja üsnagi sümpaatsed. Üldjuhul olid nad kasitud, raseeritud ja kammitud, paljudel olid oma kodu ja normaalsed võimalused sooritada hügieeniprotseduure. Nad ei kerjanud agressiivselt ja avalikult, kuna see tegevus polnud lubatud. Sageli võis vabalt ära elada taarakorjamisest, mis, muide, polnud häbiväärne tegevus, pigem kopsaka lisasissetuleku allikas. Tolle aja joodikute võrdlemine praeguste kusehaisuste kodututega on täiesti kohatu.
Teosest