Unustatud Emajõgi. Rohkem kui kahe...

Rohkem kui kahe sõja-aasta jooksul tema kodulinna nägu oli suuresti muutunud. See enne võrdlemisi vaikne väikelinn nüüd kihas ja kees lakkamatus, kärsikus rütmis. Väerinde lähenemise tõttu siia oli valgunud rohkel arvul sõjapõgenejaid, tuues kaasa senitundmata erksust, närvlikkust, erutatud meeleolu. Järjest rohkem ilmus sõjaväelaste kirevaid mundreid, mis vahepääl olid peaaegu kadunud, meelde tuletades seda metsikut möllu, mis kustki kaugusest tuli juba ähvardavalt lähedale. Kihutas mööda autosid, mida enne koguni ei oldud nähtud, saates õhku uljaid, ähvardav-hoiatavaid signaale. Kõikjal valitses enneolematu müra, tõtang, rutt.

Õhtuti, summutatud tulede valguses, see linn pulbitses nagu päratusuur katel, nõristades õhku ahvatavaid, kõrvetavaid aurusid. Elu tuiksoon hakkas lööma kiiremini ning tugevamini nagu haigel, kellel tõuseb palavik. Otsekui kauge tulekahju kuma heitis sõda kummalisi vastuhelkisid kõigile nägudele. Õhkkonda kogunes nagu elektrit, mis prahvatas mõttetuis naeruhoogudes, lõbutsemises, enesepõletamises. Surma aimatav lähedus piitsutas inimesis üles kogu seda meelust, mida nad aastaid olid sunnitud olnud taltsutama. Värvitud nägudega tänavatüdrukud keerlesid jalutuspaikadel häbematult nagu liblikad ümber tule. Senivarjatud patt ronis jõhkralt lagedale kõigist urkaist.
Asukoht teoses
lk 107–108