Tartu nime saamisest on üsna palju lugusid, üks ikka usutavam kui teine. Ja kolmas hoopis naljakas. Üks jutt pajatab näiteks sellest, et seal, kus praegu on Tartu linn, elas kunagi eestlaste jumal Taara. Ja ega ta siis lausa lageda taeva all elanud. Oh ei, tal oli mäe otsas kena maja. Mägi oli muidugi Toomemägi. Ja maja kutsuti Taaratuaks, mis tähendab Taara tuba. Hiljem, kui inimesed juba liiga tülikaks muutusid, kolis Taara taevasse elama. Vanaisa juurde. Kuid nimi jäi. Ja pikapeale sai Taaratuast Tartu. Aga mõnikord kutsutakse Tartut tänapäevalgi hellitavalt Taaralinnaks.
Ilus lugu. Ja nii see võis ollagi. Mul on aga pakkuda veel üks. Ammusel ajal oli laia Emajõe kaldal pisike küla. Mööda jõge tuli pahatihti võõraid laevu. Kahjuks ei tuldud enamasti niisama külla või kaupu vahetama, vaid ikka röövima, tapma ja põletama. Sellepärast oli ümber küla kõrge palkidest tara, palkide otsad teravaks ihutud. Tarast hoolimata oli küla mitugi korda röövitud ja maha põletatud. Kuid meie jutt pole mitte sellest.
Kõrge tara kaitse all oli tihedalt hurtsikuid ja hütte. Ja täpselt selle koha peal, kus praegu on ülikool, seisis uhke püstkoda. Püstkojas elas kuulus teadja ehk tark. Ta oskas lindude ja loomade keeli ning tundis taevatähtede saladusi. Kui ta mõnda asja ei teadnudki, näksis ta natuke kärbseseent ja rändas jumalate käest küsima. Tark oli tuntud üle terve ilma. Noh, kui mitte just üle ilma, siis üle Lõuna-Eesti küll.
Niimoodi siis, jah. Rahvast vooris targa juurde nii Sakalast kui Setust. Tuldi koguni Koiva tagant Lätimaalt. Saadi head nõu. Ja tarkus tuli. Just Tarkus Tuli – nii hakatigi varsti kutsuma seda väikest küla Emajõe kaldal. Ja nagu ikka, muutus küla nimi pikapeale suupärasemaks lühendiks – Tartu.
Minu meelest võis see sedasi olla küll. Või mis sina arvad? Selles pole küll kellelgi kahtlust, et tarkus tuleb tänase päevani Tartust. Ja just sealt, kus kunagi seisis kuulsa targa püstkoda.
Ilus lugu. Ja nii see võis ollagi. Mul on aga pakkuda veel üks. Ammusel ajal oli laia Emajõe kaldal pisike küla. Mööda jõge tuli pahatihti võõraid laevu. Kahjuks ei tuldud enamasti niisama külla või kaupu vahetama, vaid ikka röövima, tapma ja põletama. Sellepärast oli ümber küla kõrge palkidest tara, palkide otsad teravaks ihutud. Tarast hoolimata oli küla mitugi korda röövitud ja maha põletatud. Kuid meie jutt pole mitte sellest.
Kõrge tara kaitse all oli tihedalt hurtsikuid ja hütte. Ja täpselt selle koha peal, kus praegu on ülikool, seisis uhke püstkoda. Püstkojas elas kuulus teadja ehk tark. Ta oskas lindude ja loomade keeli ning tundis taevatähtede saladusi. Kui ta mõnda asja ei teadnudki, näksis ta natuke kärbseseent ja rändas jumalate käest küsima. Tark oli tuntud üle terve ilma. Noh, kui mitte just üle ilma, siis üle Lõuna-Eesti küll.
Niimoodi siis, jah. Rahvast vooris targa juurde nii Sakalast kui Setust. Tuldi koguni Koiva tagant Lätimaalt. Saadi head nõu. Ja tarkus tuli. Just Tarkus Tuli – nii hakatigi varsti kutsuma seda väikest küla Emajõe kaldal. Ja nagu ikka, muutus küla nimi pikapeale suupärasemaks lühendiks – Tartu.
Minu meelest võis see sedasi olla küll. Või mis sina arvad? Selles pole küll kellelgi kahtlust, et tarkus tuleb tänase päevani Tartust. Ja just sealt, kus kunagi seisis kuulsa targa püstkoda.
Asukoht teoses
lk 80–82
