On aasta 1945. Tähtsat Tartu ametimeest lähevad üles laulma mõned Vanemuise laulumehed. Pärast istutakse sünnipäevalise juures pitsi tõstes. Koos hakkavad koju minema Kaarel Ird, Artur Rinne ja Heino Otto. Linnas valitseb aga öine liikumiskeeld. Satuvadki lõbusas tujus mehed patrulli ette.
Öiseks liikumiseks linnas nõutakse luba, mida aga ühelgi vandersellil pole. Kui Rinne oli näo järgi ära tuntud, lubati sel edasi minna. Ka Otto sai vabaks, sest üks patrullija tundis ära omakandimehe. Irdi aga ei tundnud keegi. Lõbusas tujus Otto naljatas, olukorda veelgi segasemaks ajades, et seda pikka meest me ei tunne, ta tuli meie kõrvale, kui patrulli silmas. Ird käsutati komandantuuri kaasa. „Poisid, mis te teete, jätate mind nende lõugade vahele. Rääkige ometi, kes ma olen.“
„Poisid“ püüdsid teha selgeks, et see pikk mees on tõesti teatridirektor. „Ärge luisake,“ ütles patrull, „pole ta mingi direktor.“ Pikapeale suudeti uskmatud siiski uskuma panna, et ka direktorid tõstavad vahel hilisööl pitsi.
Öiseks liikumiseks linnas nõutakse luba, mida aga ühelgi vandersellil pole. Kui Rinne oli näo järgi ära tuntud, lubati sel edasi minna. Ka Otto sai vabaks, sest üks patrullija tundis ära omakandimehe. Irdi aga ei tundnud keegi. Lõbusas tujus Otto naljatas, olukorda veelgi segasemaks ajades, et seda pikka meest me ei tunne, ta tuli meie kõrvale, kui patrulli silmas. Ird käsutati komandantuuri kaasa. „Poisid, mis te teete, jätate mind nende lõugade vahele. Rääkige ometi, kes ma olen.“
„Poisid“ püüdsid teha selgeks, et see pikk mees on tõesti teatridirektor. „Ärge luisake,“ ütles patrull, „pole ta mingi direktor.“ Pikapeale suudeti uskmatud siiski uskuma panna, et ka direktorid tõstavad vahel hilisööl pitsi.
Asukoht teoses
lk 69
